Miks see pidi juhtuma?

Rufus kõndis Kindluses ringi ja luges teiste mõtteid. Lõpuks ta aga väsis ning istus ühele toolile. Siis võttis ta raamatu ja hakkas seda lugema. Raamat rääkis vampiiridest ja zombiedest. Vägagi hästi praeguse olukorraga seotud.

Isis oli oma viimaselt misioonilt tagasi jõudnud. Ta ei suundunud sõdurite telk laagrisse kindlusest väljas, vaid otsustas korraks vaatata mis kindluses sees toimub. Ei saanud eriata, et ta oli nende 10 aasta jooksul nii mõndagi õppinud. Neiu lendas graatsiliselt ühest puruks löödud aknast sisse maandudes hääletult kükakil korjas ta oma tiivad kokku, ning tõstis pilgu.

Rufus vaatas siis tüdrukut ähvardavalt, kuid nähes, et see on talle tuttav sõjaväelane, läks mees tema juurde. "Tere!" hüüdis Rufus ja viskas raamatu minema.

Isis pilk oli kinnisutnud mehele kes püsti oli tõusnud. Muidugi ta teadis seda, kuid siiski mees tegi liiga palju kära. "Tere." vastas Isis oma tavapärasel mahedal toonil vaikselt. Tüdruk ajas ennast sirgu tiivad tihetalt vastu selga. Ta ei kavatsenud neid veel kaotada.

"Kas said missiooniga hakkama?" küsis Rufus Isise tegevust jälgides. Kui ta oli siia tulnud, siis peaks olema ta missioon tehtud. Mees tuletas meelde, milline missioon see oli. Esiteks, mine zombiede peakorterisse. Teiseks, leia nii palju infot, kui saad. Kolmandaks, tule märkamatult tagasi.

Craig jooksis kindlusesse ja kui ta tundis ennast turvaliselt vaatas ta kindluses olevaid inimesi ja muigas õrnalt.

"Nagu alati." vastas tüdruk. Ükski misioon polnud talle liiga raske. Siiski ei hakkanud ta midagi rääkima, enne Rufus ise otsustas midagi küsida. Tüdruk seiras hoopis pilguga ruumi piha ümber ta tavapärane vöö millel kõluks tosinkond relva, ning risti üle pluusi kaks jämedat kuuli ketti. Tüdruk märkas ka armeekindrali, kuid ei kavatsenud au anda. Ta polnud seda kunagi teinud, miks nüüd peaks?

OT: Karm tegelane

"Pidi see viirus tulema!" pomises Rufus ja istus taas toolile, silmitsedes armeekindralit. Siis ütles ta: "Craig, saada pool armeed zombiede peakorterisse!" Siis võttis mees oma raamatu ja hakkas seda uuesti lugema.

Craig noogutas ning läks armeele teadet edastama. Mõne aja pärast tuli ta kindlusesse tagasi ning istus kuhugi maha.

Isis pidi silmad kinni pigistama, et mitte liiga valjusti rääkimise peale torisema hakkata. Tüdruk asetas nimetis sõrmed oimukohtadele ning tegi seal ringjaid liigutusi lastes kogu päeva silme eest läbi. Ta siiski arvas ikka veel, et kuna zombied olid elavad surnud siis peaks vampiirid neist targemad olema. Ega seal peakorteris ka eriti midagi olnud. Tosinkond zombiet kes isegi rääkida ei oska, ning oleksid tüdruku ainult lõhnast ära tundnud.

Ben jooksis kindlusesse koos õega kes oli tal süles, sest ta oli ühe zombie käest viga saanud ''Ta on haavatud!'' karjus Ben ning asetas ta kuhugi maha.

"Vaiksemalt vaiksemalt." pomises Isis Ben'i juurde sammudes. "Kui hullusti." küsis ta sinna jõudes tüdrukut pilguga seirates ning siis poisile otsa vaatates, hetkepärast kükkitas ta tüdruku kõrvale, et ta haavu uurida.

Rufus vaatas tulijat ning ohkas siis. Ta pani raamatu ära ja ütles: "Viige ta sõjaväebaasi. Seal on meedikud olemas." Siis istus mees maha ja hakkas nende mõtteid lugema. Sealt tuli vägagi palju välja. Ta nägi isegi Isise missiooni.

''Puusa juures on haav ja selja peal.'' ütles Ben natuke paanikas olles ning vaatas Sally't murelikult ja seejärel presidendile otsa. Ben noogutas ning võttis Sally uuesti sülle ja jooksis sõjaväe baaside juurde.

Isis vidutas silmi. Rufus unustas pidevalt, et Isis on tuhat korda parem arst kui mõni sõjaväe meedik. Tüdruk teadis peast ravitaimi ning kõike muud mida aastate jooksul õppinud oli. Esmaabi, see oli äärmiselt vajalik kui kogu aeg zombide ja vampiiride seas jõlkusid. Siiski ei öelnud tüdruk midagi vaid tõrjus presitenti oma mõttetest. Talle lihtsalt kohe üldse ei meelinud kui mees seal sobras. Tal olid siiski ka mõned isiklikud asjad, ning ta oleks natukese privaatsuse eest tänulik.

Rufus kuulis, et tüdruk ei soovi, et tema mõtetes sobratakse ja lõpetas siis selle. Mees võttis ühe uue raamatu ja luges selle sekundiga läbi.

Isis oli hetke veel kükakil. Veendunud, et ta mõtted on täielikult tema päralt, istsu ta maha, ning võttis ohkeda relvavöö piha ümbert ning tõstis siis rasked kuuliketid üle kaela. Siiski oli tal veel kõikvõimalikesse kohtatesse peidetud nuge ning väiksemaid püstoleid.

Rufus pani raamatu taas riiulisse ja alustas Isisega telepaatilist vestlust. Ta teadis, et Isis ei saa temale mõtetes vastata, kuid ütles talle siiski: "Kuidas läheb?"

"Hästi." valetas tüdruk sosinal. Tal ei läinud hästi, ja mitte sinna poolegi. Kuulikette ta enam kaasa võtta ei kavatsenud, ta oleks ka paljaste kättega hakkama saanud. Veel lisaks oli ta olnud sunnitud ennast õlilombis pesema puhtaks bensiinist mis oli ta lõhna hajutaja. Kuid tüdruk polnud kaebaja, ning oli ka hullemat läbi elanud, siiski sõdur kes ennast temaga kaasa kauples ning kindrali sõnul tema "ihukaitse" või midagi säärast olema. Kuid noormees ei pääsenud eluga. Ta keeldus ennast bensiiniga kokku mökkimast ning oli peaaegu kohe peale seda kuskile kadunud. Nigral polnud aega tema otsimiseks olnud.

Rufus noogutas ja haigutas siis. Mees tõusis püsti ja ütles Isisele: "Ma lähen koju, ma olen väsinud." Siis pani ta jope selga ja läks uksest välja.

Isis noogutas kergelt. Oleks tal ka kodu.. Tüdrukul polnud seda kunagi olnud ning see tüütav mõtte tõrjuti peast. Neiu ajas ennast püsti pannes relvavöö uuesti ümber ning kaks ketti kaela hüppas ta aknast välja ning lõi tiivad lahti.

Sally kõndis tuimalt koos Ben'iga kindlusesse tagasi ning istus maha ja toetas seina vastu seina. Sally tundis ennast kohutavalt ja ta toetas enda pea põlvedele ning pani käed jalgade ümber.