Kodus tudumas

Rufus jõudis koju ja valmistus magama minekuks. Ta tegi oma viimased toimetused ära ja pani voodi valmis. Siis otsis ta ühe raamatu ülesse ja hakkas seda lugema. Mõne aja pärat ta aga lõpetas selle ja jäi magama.

Rufus tõusis vihaselt püsti ja teleporteerus ukse juurde. Siis avas ta selle vihaselt. "Kes sina veel oled?!" küsis mees veel vihasemalt kui ta ukse lahti tegi. Tänaval oli näha mõni zombie, keda sõjaväelased tapsid.

OT: Kui tänaval on mõni zombie tapja tohin ma siis teemaga ühineda?

OT: Tohid küll.

Nende "zombie tapjate" seas oli ka Isis kes oli kätte saanud mõõga. Mis selle revolvriga ikka paugutada kui elavad surnud sinust vaevalt meetri kaugusel koperdavad? Ja neid tuli aina juurde, ja juurde, pannes tüdruku imestama kui palju neid siis olla saab? Nähes ühte endast vanemat neidu presitenid maja poole suundumas käratas ta vihaselt. "Tuppa! Mõlemad!" hoolimatta oma hääle ägedusest oli see siiski vaikne ja muusikaline. Tüdruk tundis kuidas üks surnutest käe ümber ta kõri pani, kuid järgmisel hetkel oli see zombie juba oma käest ilma jäänud.

Rufus teleporteerus oma tuppa ja läks voodisse. Ta otsustas taas magama jääda.

Isis hüppas ebamäärase kajava kriiskega ukse suunas. Ta oli selle lahti jätnud!!! Ust kinni lajatades haaras ta ilma mingi selgituse ning peensusteta ukse juurde jäänud tüdrukul õla alt ning lennutas ta- pigem sõna otseses mõttes viskas- lähima maja kattusele. Tüdruk ise hüppas talle järele. Ta ei olnud siiski väsimattu, ning oli juba mitu head tundi nende rohenahkadega kakelnud. Hakkamatta midagi ütlema vaatas ta lihtsalt kuidas teised sõjaväelased edasi kaklesid. Ta ei teadnud teisest neiust midagi, seega oli ta esijalkseks eesmärgiks tüdruk ohutusse kohta toimetada. Otsustades lõppuks, et kõige turvalisem maja on Rufus'e oma oli ta sunnitud uksjuurde naasma ning võõra endaka kaasa vedama.

Rufus küll magas, aga kuulis selgelt katuselt tulevaid hääli. Mees ärritus ning keeras avatud akna poole teise külje. Ta ei saanud akent kinni. See oligi põhjus, miks ta seda kinni polnud pannud. Mingi loll geokineesi valdaja oli selle ära lõhkunud ja nüüd ei püsinud see enam kinni. Õnneks hakkasid hääled vaiksemaks minema ja Rufus suutis lõpuks magada. President teadis, et uni on väga vajalik ning kui ta sellest ilma jääks, oleks ta täiesti jõuetu. Rufus pööras une end tagasi, mille peale tekk rebenes. Mees seda aga ei märganud ning ta magas edasi.

OT: Kuidas see postitus oli?

OT: Pikkus 5+ ja tekst on ka 5

Isis lõi ukse lahti ning talutas tüdruku enda järel sisse ise käigu pealt jalaga paari zombiet tagasi tänavale tõugates. Kärinat kuuldes tüdruk vandus kergelt, kuna oletas, et oli Rufus'e üles ajanud. Jäädes koridori seisma ei kavatsenud ta maja peale minna, selleks oli ta siiski liiga must. Riided hallitanud verest rõsked ning paremas käes mõõk mis sammuti sellest ollusest tilkus. Tüdruk liigutas ennast ainult selleks, et uks lukku keerata. Kerget tuult tajudes sundis ta ennast siiski suundma katkise akna juurde, mille ta halastuseta kinni väänas ning kuskilt leitud traadist sai kärmelt haak mis nüüd akent suletuna hoidis.

Rufus kuulis küll Isise tegutsemist, kuid magas ikkagi edasi. Ta oli just üht toredat und näinud, kus viirus oli kadunud ning maailm oli jälle endine. Tema krooniti maailma päästjaks ning ta sai auhinna. Rufus muigas läbi une ja magas edasi. Seekord ta nägi aga mõtetut und, nagu ta alati oli näinud. Seal olid zombied, kes Ameerikat ründasid.

OT: Kuidas sa Isis'e nime teda? Te ei tunnegi ju üksteist?

OT: Ma ei tea, aga mul on selline värk, et ma, nagu tunneksin sind tiivade järgi ära, noh mul oli sellel Kantnissil selline värk väiksena.

OT: Mis asja? Ma ei saa su juttust aru.. Mingi värk mingi värk.. Mis värk?

OT: Ma pärin vanavanavanaemast ühte inimingli võimet.

OT: Ja sellega saad inimeste nimed teada? Sell juhul võiksid seda enda postides kirjeldada. Ma muidu kukun veel rohkem õiendama..

OT: Ma kirjeldan siis.

OT: Tegeöikult pole siin ingleid...

OT: And a beautiful end of this story.

OT: Ma lishtsalt ütlesin. Las olla siis...

OT: Ja siiski ei õnnestunud seda lugu ära rikkuda Ma nii lootsin

OT: Ma nüüd ei saa aru, mida sa tahad.

OT: Ta rääkis nii kena loo kokku, kuidas ta mingi vanavanavanaema või keegi selline oli ingel vms. Siis õiendasin ma siin, edasi ja tulid sina, ütlesid, et siin ei eksisteeri ingleid, ja nö. rikkusid ta kena juttu ära Ja siis ütlesid las olla, ja ma olin nii lootnud, et see lugu lõppebki sellega, et siin ei ole ingleid.. Kui sa nüüd aru said. Pm peaks see mida ma siin jauran lõppema sellega "Jah, ma tean kui õel inimene ma olen." Tahan, et teistel si**asti läheks.

P.S Ja mu loogika on vist siiski natuke logisema hakkanud

OT: Sain aru.